Kasutaja:
Salasõna:
 
Avaleht Arhiiv Tellimine Kontakt Avalda arvamust  
Sisukord
Toimetaja veerg  
Uudised  
Hooaja algus  
Tõhus abimees Echopilot  
KAANELUGU: Mart Saarso ja Saduriaga Naissaare taga  
Mart Saarso soovitab: Navtex  
Väikelaevakindlustus  
Paaditest: Yamarin 64 Day Cruiser  
Miline mootor, millisele paadile?  
Mööda Emajõge  
Munakoorega Gotlandile  
Kummipaadimatk Littlehamptonist Lohusallu  
Volvo Ocean Race Göteborgis  
Tuule-toomine  
Meri, purjetamine ja Kalevi Jahtklubi  
Kuidas oli väga tarvis merele minna  
Colin Archeri paaditüüpide järelmõjud  
Haabjas on iidne ühepuupaat  
Tuul on õnnistuseks, vihm pole takistuseks ja päike on lisaväärtus -- see ongi surf  
Merekool -- siseveekogude märgid  
Paadimüük  
Milline mootor, millisele paadile?
Hanno Kask
Paadile rippmootorit otsides tekib alati rohkem küsimusi kui suuremate statsionaarsete mootorite puhul, sest viimasel juhul on paat ja mootor enamjaolt komplektis.

Väiksemate päramootorite puhul on põhilisteks küsimärkideks hind, kaal, ökonoomsus, jala pikkus ja töökindlus. Tähelepanuta ei tohiks jätta aga ka hoolduse- ja remondipoolt. Isegi hea mootori puhul muutub pisemagi rike või õnnetus ebameeldivaks kui ei saa kiirelt abi. Meie lühike paadisõiduhooaeg möödub aga ruttu.

Hind, kaal ja ökonoomsus

Teada on ka tõsiasi, et erinevate mootorite kaal, ökonoomsus ning ekspluatatsioonikulu on omavahel kindlas seoses: neljataktilised mudelid on kallimad, raskemad ja ökonoomsemad, kahetaktilised seevastu odavamad ja kergemad, kuid samas aplamad. Valikut tehes tuleks lähtuda sellest kui palju ja kuidas sõidetakse. Suurema läbisõidu puhul õigustab ennast neljataktiline mootor pikapeale ära. Lisaks on neljataktiline rahulikuma käiguga ja kannatab pikemalt madalatel pööretel ja tühikäigul “töristamist”. See sobib hästi profikaluritele võrkude ja mõrdadega askeldamisel, trollinguharrastajatele ning miks mitte ka purjejahi ahtrisse.

Kahe taktiline mudel sobib rohkem inimesele, kes veab mootorit pidevalt endaga autos või mujal kaasas ning laenab seda vahel ka sõpradele. Kui neljataktiliste mudelite puhul on tähtis seegi, kummale küljele teda asetada, siis kahese puhul pole asendist suurt lugu. Samuti pole väikeste mootorite puhul märkimisväärselt oluline kütusekulu. Rusikareegel on, et kahetaktiliste kütusekuluks arvestatakse 0,5 l kütust hobujõu kohta tunnis, neljataktilise puhul on kulu kuni 25 % vähem.

Oma pikaajalisest kogemusest paadimootoritega tean, et enamik tänapäevaseid kahetaktilisi mudeleid tarbib kütust nimetatud rusikareeglist vähem. Samuti ei vasta päriselt tõele, nagu ei töötaks kahetaktilised tühikäigul hästi. Töötavad küll, aga ainult lühemat aega kui neljataktilised. Seega tuleks peale pikemat tühikäigul sõitu mootorile täispöördeid anda, et küünaldele ladestunud tahm ära põleks. Tahmane küünal imeb endasse seismisel niiskust ning muutub hilisemal kasutamisel töökõlbmatuks.

Väide, nagu keelataks kahetaktiliste paadimootorite kasutamine varsti Euroopa Liidu liikmesmaades ära, ei vasta tõele. Euroopa Liit juhindub EPA standardist, mis määrab mootoritootjatele saastenormid. Kahetaktilised karburaatormootorid jäävad neile normidele jalgu, ning tänu sellele kaovad nad ka varsti kaubandusest. See aga ei tähenda kaugeltki seda, et kui juba kord selline soetatud on, siis seda kasutada ei tohiks. Uute ja moodsate kahetaktiliste toitesüsteemis on karburaatorid asendatud sissepritsega ning selliste mudelite võidukäik saabub peagi. Korralik kaasaegne rippmootor ongi sissepritsega, kas nelja- või siis kahetaktiline.

Praegu turul leiduvatest kahetaktilistest karburaatormootoritest keegi siiski võimsamat kui 40-hobujõulist naljalt ei osta. Kuigi ostuhinna poolest on viimased kõige odavamad, muutuvad nad hiljem rahakotile kurnavaks. Lisaks sellele, et kütus maksab palju, on selle hankimine vee peal olles keeruline. Eesti piiresse jääval merealal on paati võimalik tankida otse tankurist vaid Tallinnas, Lohusalus, Haapsalus ja Pärnus.

Lühike jalg, pikk jalg

Lisaks taktidele ja toitesüsteemidele saab määravaks meie paadimootori valikul veojala pikkus. Enamik väiksemaid mootoreid on kasutusel tavaliselt nn “lühikese jalaga”. See tähendab, et need on mõeldud kasutamiseks paatidel, mille ahtripeegli kõrgus on orienteeruvalt 380 mm. Tasub teada ka seda, et kõik “nõukogudemaal” valmistatud paadid olid mõeldud kasutamiseks lühikese jalaga mootoriga. Lühikest jalga tähistab mootori mudelil tähtedekombinatsioonis olev “S” (short). Enamik suuremaid rippmootoreid (alates 30 hj) on uuematel paatidel pika jalaga, mida tähistab mootori mudeli tähtedekombinatsioonis vastavalt “L” (long). Sellise mootori puhul peaks ahtripeegli orienteeruvaks kõrguseks olema 510 mm. Lisaks klassikalistele “S” ja “L” jalapikkustele on suur osa mootorimarkidest võimalik tellida ka ülipika “UL” (ultralong) jalaga. Neid kasutatakse reeglina suurematel RIB-tüüpi kummipaatidel paarismootorite puhul. Sellised mudelid on tehase tellimus ning tellijal peab aega varuga olema. Eriprojekti järgi ehitatud paatidele saab tellida osasid mootoreid veel pikema veojalaga kui UL.

Tõstmine ja juhtimine

Suuremate rippmootorite varustusse kuulub elektriajamiga hüdrauliline trimm, mis võimaldab muuta veojõu nurka ning vajadusel sõukruvi koos veojalaga veest välja tõsta. Väiksemaid mootoreid tuleb käsitsi üles kangutada. Headel väikestel mootoritel on olemas lisaks all ja üleval asendile ka vahepealne nn. “kiviasend”. See võimaldab sõita madalamas vees. Kiiretel ja võimsatel sportpaatidel kasutatakse vahest veel ka lifti, millega on võimalik mootorit sõidu ajal veojõu nurka muutmata üles ja alla liigutada.

Suuremate mootoritega käib kaasas ka distantsjuhtimine, väiksemad on käsijuhtimisega. Vahepeal on aga hulk mudeleid, millel on mõlemad võimalused. Reeglina ei tasuks üle 30 hj mootorit mingil juhul käsijuhtimisega soetada. Kuigi Aasias kasutatakse neid palju, on nad kasutajale ohtlikud. Sellise mootori täisgaasi pealt hetkeks käest laskmine võib kaasa tuua kena kukerpalli. Üle 50 hj võimsate mootorite puhul peaks roolisüsteem olema selline, mis lahtilaskmisel ise suunda ei muuda (no feet back).

Mõnele paadile saab paigaldada ka kaks või enam rippmootorit. Sellisel puhul tuleks uurida võimalust eripidiste reduktorite olemasolu kohta. Ideaalis peaks ühe mootori sõukruvi üht- ja teise oma teistpidi käima. Mingil juhul ei tohi üht mootoritest ekspluateerida tagurpidi käiguga. Rippmootori jalg on nii ehitatud, et talub koormust vaid õigetpidi pöörlemisel.

Kui sobiv mootor (või mootorid) on välja valitud, tuleb see ka õigesti paigaldada. Sellekohast teavet saab valmistajatehase poolt kaasa antavast instruktsioonist. Reeglina on kinnituspoldid ja juhtkangid uue mootoriga kaasas. Kaugjuhtimisega mootorite puhul puuduvad ainult gaasi- ja käigutross. Neid trosse on kahte tüüpi. Ühed vastavad Ameerika standarditele, teised aga Jaapani omadele. Mootori paigaldusel tuleb kindlasti jälgida, et aku ja bensiinipaak samasse kasti, või muidu lähestikku ei satuks.

Kasutatud mootor

Omaette teema on muidugi kasutatud jõuallika ostmine. Kindlasti tuleks veenduda, et mootoril oleks küljes valmistajatehase tootjaplaat, millelt on võimalik välja lugeda mudeli ja seerianumber. Selle puudumisel pole võimalik mootorile edaspidi varuosi tellida, lisaks seab see ka kahtluse alla mootori päritolu. Reeglina puuduvad tootjaplaadid varastatud mootoritel. Võimaluse korral tasuks osta kasutatud mootor ka sarnaseid uusi mudeleid müüvast ettevõttest. Sellisel puhul saab teada üht-teist ka selle minevikust ja hooldamisest. Vahel saab sellise kauba puhul kaasa ka lühiajalise müüjapoolse garantii. Vana mootori soetamisel tasub meeles pidada, et paadimootorite varuosade hinnad on tihtipeale rahakotile vastuvõetamatud.


 
Ajakiri Paat on nüüd ka Facebook'is. Külasta meid aadressil http://www.facebook.com/AjakiriPaat


 
Copyright © ajakiripaat.ee 2006 - 2019