Kasutaja:
Salasõna:
 
Avaleht Arhiiv Tellimine Kontakt Avalda arvamust  
Sisukord
Toimetaja veerg  
Uudised  
Hooaja algus  
Tõhus abimees Echopilot  
KAANELUGU: Mart Saarso ja Saduriaga Naissaare taga  
Mart Saarso soovitab: Navtex  
Väikelaevakindlustus  
Paaditest: Yamarin 64 Day Cruiser  
Miline mootor, millisele paadile?  
Mööda Emajõge  
Munakoorega Gotlandile  
Kummipaadimatk Littlehamptonist Lohusallu  
Volvo Ocean Race Göteborgis  
Tuule-toomine  
Meri, purjetamine ja Kalevi Jahtklubi  
Kuidas oli väga tarvis merele minna  
Colin Archeri paaditüüpide järelmõjud  
Haabjas on iidne ühepuupaat  
Tuul on õnnistuseks, vihm pole takistuseks ja päike on lisaväärtus -- see ongi surf  
Merekool -- siseveekogude märgid  
Paadimüük  
Kuidas oli väga tarvis merele minna
Madis Raidaru
Tõesti oli vaja. Kuhu sõita... ükskõik kuhu. Pakritele näiteks. Ilmateade küll lubas vihma ja tuult, aga nii see teras ju karastubki. Et üksi karastuda tundus igavam, helistasin kõigepealt läbi kõik oma purjetajatest tuttavad. Tuli välja, et kõigil on peale merel käimise ka muid hobisid. Kes ehitab maja, kes kütab sauna, kes teeb tööd. Ei soovinud keegi kaasa tulla. Võtsin käsile nn teise ešeloni mehed, need kes on vähemalt korra merel purjetamas käinud. Ja ennäe, Margo oligi nõus. Merekogemus – tiir Tallinna lahel firmaga. Asi seegi. Mida selga panna - sooja ja veekindlat. Mis veel peaks tegema - palveta kui oskad.

Järgmisel hommikul ärkasin selle peale, et rahe peksis vastu aknaid. Ega purjetamine polegi saalihoki. Kell näitas üheksat. Helistas Margo – et kas me ikka läheme? Muidugi läheme. Selge. Võtsin ta linnast peale, poest läbi, rumm ja sakumm kaasa ja teele. Lohusalus, autost väljudes, puhus tugev loodetuul. Sättisin paadi valmis ja sõitsime sadamast välja.

Võtsin kursi vastu tuult. Kui Lohusalu poolsaare nurgast mööda saime, hakkas laine oma õiget kõrgust näitama. Üritasin fokat üles tõmmata. Enne kui jõudsin valli pingule tõmmata, puhus tuul selle saalingute taha kinni. Andsin tüüri Margole, näitasin kätte pilvenurga millele kurssi hoida ja läksin ette probleemi klaarima. Põlvitasin vööris ja mässasin purjega. Laine lõi paadi alt tühjaks, mispeale see suure mürtsuga alla orgu kukkus. Mina jäin hetkeks veel vanale kohale ja prantsatasin siis järgi, põlvili vastu tekki. Selle tulemusena sain jalgadele ilusad sinised laigud. Suutsin siiski otsa vabastada ja ronisin tagasi kokpitti. Enne kui ma valli pingule sain, oli tuul selle jälle saalingute taha puhunud. Mis halvasti see uuesti. Ronisin taas ette. Korraga tegi paat kiire jõnksaku ja keeras külje vastu lainet. Ma polnud paadi juhitavuse huvides mootorit seisma pannud. Nüüd oli mootor fikseerimiskruvi lahti logistanud ja ennast risti keeranud. Tormasin vöörist käbe Margole appi. Näitasin talle, kuidas ühes käes tüür ja teises päramootor kurssi hoida. Ronisin uuesti ette, sain valli saalingu tagant kätte ja tõmbasin foka üles. Vahepeal oli tuul veelgi tõusnud ja hakkas ka vihma sadama.

Nii väikese purjekaga nagu Assol ei ole krüssamine suure lainega just eriti hõlbus ettevõtmine. Ühest küljest on Assol alapurjestatud, samas ei ole tal ka suurt massi ega inertsi. Laine peatab hoo kinni ja ta ei jõua enne järgmist piisavalt kiirust koguda. Et paat ikka edaspidi liiguks, tuleb tuule suhtes nurka vähendada. Nüri nurgaga loovimine aga paneb paadi lengerdama ja võtab ka palju aega.

Arvestades asjaolusid ning meeskonna, paadi ja ilma omavahelist jõudude tasakaalu, leidsin endas üles saksa pensionäri ja otsustasin kaasavõetud provianti sadamas manustada ning ilma paranemist oodata.

Et tagasiminek liiga igav ei oleks, proovisin väisata ka Lohusalu lahes olevat vrakki. Sõitsin talle poordi ja krabasin sellest kinni. Läbi vraki keresse roostetanud aukude aga pressis selline vool, et ma ei suutnud paati piisavalt kaua paigal hoida. Kuigi olime poolsaare nuka taga peidus, oli meri siingi üsna kuri, pihustades meile krae vahele vrakil murduvaid laineid. Nagu sellest veel küll poleks, muutus vihm raheks ja tuul peksis seda vastu silmi. Saksa pensionär minus muutus aina rahutumaks. Väike graatsiline kaar ja juba podistasingi silmad maas sadamasse sisse.

Kui otsad kinni saime, kobisime kajutisse varju. Olin nukker, et purjetamisest nii vähe välja tuli. Tasapisi jäi vihm järele ja isegi midagi päikese sarnast hakkas läbi pilvede paistma. Ronisime keldrist välja ja seadsime end kokpitis sisse. Nüüd oli mahti ka esimesed fotod teha. Kui paadis istumine igavaks läks, kõndisime sadamas ringi ja saime teada, et natuke varem oli umbes sama kaugelt tagasi pöördunud ka inglaste 33 jalane jaht. Ilmselt olid inglased otsustanud päeva pesu pestes mööda saata. Jahi kõik reelingud olid kuivavaid riideid täis riputatud nagu ristleja vimpleid. GPS-i logi uurides avastasin, et olime tagasi tulles teinud minu Assoli kiirusrekordi 7,89 sõlme. Kuna me aga kasutasime mootorit, läks rekord kirja mootorpaatide lahtrisse.

Vahepeal oli sadamasse saabunud seltskond, kes askeldas väikese kahveltaglasega purjeka juures. Tegime juttu. Ka neil oli plaan Pakritele minna. Autost tõsteti kaasa üüüks, kaaaks, koolm, neeeli, viiiis viina. Lahjemaid jooke ju ikka ka. Kõvad poisid. Ka neil oli pardal üks mees, kes ennegi merel käinud. Paat tüüris sadamast välja merele.

Näe ikkagi saab sõita, hõõrus mu nr 1 mina saksa pensionärile nina alla. Helistasin Erkile, kes polnud eelmisel päeval otseselt ära ütelnud, vaid andnud nn põiklevaid vastuseid, et tervet päeva ei saa, aga muidu mine tea. Teisel pool toimus väike perekondlik nõupidamine. Remont, meri, remont, meri, remont, meri. Kui meri siis meri. Erki oli tulija.

Ootasime. Erki astus uljalt paadisillale. Taamal põgenesid merelt tagasi kahvelpurjekamehed. Ka nemad ei olnud fokast rohkem purjeid heisanud. Saksa pensionär võidutses.

Tegime uue plaani. Kuigi tuul jäi tasapisi vaiksemaks, otsustasime Pakrid unustada ja võimalikult kaua Lohusalu poolsaare varjus sõita. Türisalu pank on ju ka ilus. Marko saab oma Nikoni d70 peegelkaameraga ilusaid pilte teha.

Sõitsime uuesti merele. See oli nüüd juba palju sõbralikuma moega. Tuul oli tublisti vaikinud, laine klassifikatsioon oli "totakas, tugeva tuule järgne". Kui see paadi alt läbi rullis, kippus poom tagurpidi kreenis poolt vahetama. Minus olid ärganud mälestused svertpaadiga sõitmisest nii, et iga kord kui paat tagurpidi kreeni vajus, tuli tunne et kohe-kohe peab ujuma hakkama. Suutsin end siiski vaos hoida ja teised ei pannudki tähele, et ma aeg-ajalt jalgadega konna liigutusi tegin.

Türisalu pank traaversis. Mõtlesime, et peaks vallalt raha taotlema ja vaate mitmekesisuse mõttes päevade kaupa panga all edasi tagasi sõitma. Inimestel oleks midagi vaadata. Muidu vahi seda tühja merd. Sõitsime Väänani, tegime halsi ja uuesti panga alt läbi. Marko oli oma Nikoni kajutis pingile pannud. Kui ma seda tooma läksin avastasin, et fotokas oli kreeniga hoplaa teinud ja ilusti kummuli pilsi kukkunud. Õnneks on Assol kuiv paat. Pilsis loksus vaid käsnajagu sinna sadanud vihmavett. Nikon oli pisut märg. Aku tagant särgiga kuivaks ja elas edasi. Erki pajatas kurva, aga õnneliku lõpuga loo oma peegeldigikaamerast, mis Pirita sadamas kujundujumist proovis. Mõtlesin, et peaks ikka endale ka digipeegli ostma.

Mõnulesime tagasi Lohusallu. Erkil oli rutt. Eks remont on ju nagu jänes, kes eest ära jookseb. Paha tunnistada, aga minul on ta terve suvi juba eest ära jooksnud. Nüüd kui nr 1 mina oli rahuldatud, lasime meie Margoga saksa pensionäril võimust võtta. Keetsime gaasipriimusega suppi ja kohvi. Päev hakkas tasapisi õhtusse jõudma. Tuul oli täiesti vaikinud ja meri muutus tüüneks. Panin paadi korda ja hakkasime Tallinnasse tagasi sõitma. Ühel pool teed loojus päike, teisel pool tõusis metsa tagant suur täiskuu.


 
Ajakiri Paat on nüüd ka Facebook'is. Külasta meid aadressil http://www.facebook.com/AjakiriPaat


 
Copyright © ajakiripaat.ee 2006 - 2019